Viljandi Nukuteater

Päikesekuninga säral

PÄIKESEKUNINGA SÄRAL... 
Prantsuse barokkmuusika- ja teater
Muusika:
Varajase muusika stuudio Cantores Vagantes mängib prantsuse barokkmuusika heliloojate Joseph Bodin de Boismortier, François Couperin, Jean-Philippe Rameau, Marin Marais teoseid.
 
Musitseerivad: Reet Sukk (plokkflööt, barokkflööt), Julia Lurje (viola da gamba, viiul - St. Petersburg), Taavi-Mats Utt (plokkflöödid), Pavel Andrejev (barokkflööt - St. Petersburg), Reinut Tepp (klavessiin), Arvo Haasma (viola da gamba, vioola). 
 
Varajase muusika stuudio Cantores Vagantes töötab alates 1989. aastast. Siia kuuluvad muusikud, kelle sooviks on varajase muusika interpreteerimine originaalpillide koopiatel, respekteerides ajaloolist esituspraktikat. Stuudio liikmeskond ei ole täpselt fikseeritud – seda võib käsitleda professionaalide sõpruskonnana, kus mängijate arv sõltub muusika nõudmistest. 
 
Teater:
"KAS ARMASTUS VÕI IHA".
Prantsuse autori Marivaux (1688-1763) näitemäng ühes vaatuses
 
Sisu: Amor (hingelise armastuse esindaja) ja Cupido (lihaliku armastuse esindaja) satuvad tülli Olümposes: kes esindab õiget armastust? Vaidlusesse sekkub ka teisi jumalaid: Mercurius, Plutus, Apollo, Tõde, Voorus kuni Minerva tüli lõpetab ja armastuse esindajatelt lepitust nõuab.
 
Tõlkija: Andres Raudsepp.
Lavastaja: Igor Uibo (Prantsusmaa)
Liikumine: Evelin Lagle
Kostüümid: Jackie Schmitt (Prantsusmaa)
Mängivad Viljandi Nukuteatri näitlejad: Vilma Ilves (Minerva), Romet Koser (Mercurius), Marek Nõmm (Amor), Ane Purgas (Cupido), Elis Ramst (Plutus & Voorus), Eneli Rimpel (Tõde), Rita Saks (Apollo). 
 
Mõningat Marivaux teatrist: Marivaux’d tuntakse esmajoones teatrikirjanikuna. Oma eluajal kirjutas ta rohkem kui kolmkümmend näidendit. Neist üle kahekümne on tõelised meistriteosed, ja vähemalt kümme kuuluvad maailma teatri tippteoste hulka. Armastuse teema läbib peaaegu kogu tema loomingut. Kuid Marivaux' teatris on armastus väga harva (ja kui siis üksnes põgusalt) romantiline õrnutsemine. Armastus on siin iha, kirg, võrgutamine, võitlus ja teise omamine. Tagaplaanil ei peitu mitte mingi õnnis kooselu, vaid hoopis võimu-, edukuse- ja rikkuse omamisiha. See ei tähenda, et tegelased poleks siirad, nad armastavad tõeliselt - mask, pettepilt, vale, manipulatsioon ja küünilisus on lihtsalt vahendid, et oma eesmärki saavutada. Ja kuigi näidendite lõpp on näiliselt õnnelik, jääb siiski suhu teatud mõru maik... 20. sajand määratles Marivaux' teatrit "julmuse teatrina".
print